Kahtlemine

Vaikimisi kokkulepitud ühiskonna norme, moraali ja põhimõtteid teadvustada ning neis kahelda.

Sosistan kontsi jalga pannes enda ette palveid. Hui defineerin end tegelikult mingi usu esindajana. Isal oli kombeks vetsus oksendamist teeselda kui ta ei tahtnud näidata, et nutab ja mul on kombeks öelda, et palvetan kui tahan rahus iseendaga rääkida. Kas just oksendamine tugevamaks teeb kui pisarad või palvetamine mõistlikumaks kui endaga rääkimine sõltub juba stilistilistest valikutest. Veel oli isal loogika, et oma kulmude kokkupuutepunkti ei tohiks välja kitkuda, kuna seda teevad ainult naised või homod. Jaanil ei olnud isa ja tema kitkus ning ei näinud erinevalt minust 17 aastaselt välja nagu kodutu Frida Khalo fänn. “Jobud on nad Jaaniga mõlemad, et üldse oma mõtte-energiat millegi targema asemel kulmudele kulutasid,” ütleb siinkohal jutustaja, kellel on peaaegu õigus, aga ta ei tea, et midagi targemat kui esteetika ei pruugi ollagi, kuna esteetiline kriteerium on lisaks tõeliste kunstihingede instagrami kontodele isegi moraalil.

pmst kahtle selles, mis on nii enda kui teiste jaoks “normaalne”, mida usud ja mida enda ümber näed.

Normid on käitumisreeglid, mis annavad inimesele teada, kuidas olukorda tõlgendada, kuidas sellesse suhtuda ja kuidas selles käituda. Kunagi oli orjapidamine ka normaalsus näitab, et ei saa öelda, et norm, traditsioon, põhimõte või moraal on iseeneses “hea” või “õige”. Sääraseid norme on varjatumaid ja otsesemaid, osad on selged, nende vastu juba võideldakse või on isegi juba võidetud. Osasid aga veel ei märgata, kuna arvamused kohanduvad ja saavad isiklikeks tõekspidamisteks tihti märkamatult ja ilma kriitikata. See puudutab nii suhte-, pere-, kooli-, õiglusekontseptsioone, hirme, trende, üldistusi, teaduslik-materiaalset maailmavaadet, heteronormatiivsust ja palju muud. Teadvustamine kannab endas erinevates harjumustes ja arusaamades kahtlemist - kas nii nagu oleme harjunud ikka tingimata peab? Või küsimist, kust sellised normid tulevad ja kas need on endiselt relevantsed? Kas asi on pelgalt harjumuses või on see tõesti “ratsionaalselt parem”? 

Surmavat haigust kandev inimene ei või teha eutanaasiat, kuigi ta piinleb ja sureb nii ehk naa. Piineldes suremine on okei, valutu valik ei ole. Kust selline moraal pärineb? Milline on lääne ühiskonna suhe surma? Kas inimese kogu hingest elus hoidmine pärineb ajast, kus inimeste eluiga oli lühem ja suremus oli probleemiks?

Teietan endast vanemaid või tähtsamaid inimesi. Kas inimesi on tähtsuse või vanuse tõustes mitu või üks? Teietamine näitab austust. Kas 50 aastast peaks rohkem austama kui 10 aastast (tõele au andes, kumb on elus suurema tõenäosusega rohkem sitapea olnud?)?

Mütsi peast võtmine on märk austusest, siseruumides (ja eriti kirikus) ei peaks mütsi kandma. Suvalise Yahoo!Life artikli järgi tuleb komme sellest, et rüütlid eemaldasid oma kiivri, et näidata haavatavust ja usaldust. Kas tänapäeval teeb mütsi eemaldamine mind haavatavamaks? Kas näidata austust millegi muuga kui palja peaga või jääda külmas kirikus haigeks?

Kontsakingad on naiste jalanõud. Kontsakingad olid ajalooliselt meeste jalanõud, mida naised hakkasid imiteerima, et endale võimu saada, võttes kingad meestelt üle. Kas on mõni ratsionaalne ja loogiline põhjus, miks meestele kontsi ei tehta ja miks neid ei kanta peale selle, et nii on nüüd “kombeks”? Kas jalanõudel on sugu?

Mobirise

"[...] kui lähen kaubanduskeskuses pasale, siis mul on natuke häbi, kui teine kuuleb mu plumpsu või kärisevat pussu. See on sitamaja, seal situtakse.”

Jah, ei saa väita, et on olemas ühed kindlad normid millest peab vabanema ja teised, millest ei pea, kuna ühe normi ümberlükkamisel asendub see uuega, mis omakorda nõuab endas kahtlemist. See tähendab, et normides kahtlemisega ei jõua tingimata “paremasse” maailma, kuna kollektiivsel tasandil on kõiki norme võimatu ümber lükata. Lisaks on pidevas teadvustamises ja kahtlemises võimatu millestki kinni hoida ning kogeda lõplikult turvalisust ja stabiilsust. Pind kaob jalge alt ning nii indiviidi kui riigina pole kunagi võimalik n-ö valmis saada. Sääraste normide ja põhimõtete teadvustamine ja nendes kahtlemine ei olegi lõpuni võimalik, see on üksnes tööriist tajumaks korra ajutilisust ning võimalus olukordi ümber hinnata.

Create a site - Go here