Radikaalne ausus


Olla radikaalselt aus.

Vägisi selgub, et ma polegi kõige ägedam inimene siin ruumis. Ülbuse asemel tahan hoopis kõikidele natuke pugeda ja nende vastu kena olla. Hämmastun. Limps kahe varba vahel on pärast kõiki neid aastaid inimkonna vihkamise loori all kuidagi eriti maitsev, eriti erutav. Hammaste vahele jääb mehistumise esimene samm, itsitan valel ajal ja väärikus kärbub sentimeeter cm-i haaval. Kaon tühjusesse ja naudin. Hoiak rebeneb, ehkki tõepoolest, praegu peab ütlema, et sa täiesti tuntavalt haised - ütlen kohe, et anda võimalus informeeritud otsutseks. Täna pigem masturbeerin, võib-olla võib homme uuesti proovida, aga võib-olla on elevus kadunud ja tülitan hoopis ema, kelle peale ei viitsigi enam viha pidada, mis sest, et ta ebaõiglaselt minu võimaluste arvelt rikastus. Või karjun hoopis teenindaja peale, kes piima liiga vahtu ajas. Elagu viha ja hävigu allasurutud ärrituses pool-surnud. 

pmst ole aus, mitte viisakas, “tunnetega arvestav” vm.

Maailmas, kus kõik oleme positiivsed, feik-viisakad ja hästi khuulid, on radikaalne ausus magus ja meeldiv sabotaaži tööriist. Paljalt viisakusest millegi tegemine on tühjade ja sisutute “reeglite”, “mallide” järgimine, mis ei lähenda inimesi, ega täida ka muud eesmärki peale keskkonna võltsluse ja ideoloogiate toetamise ja kinnitamise. Mida enam teha asju viisakusest, seda võltsimaks ja näilisemaks muutub nii maailm kui inimsuhted. “Valged valed” on osa igapäevaelust, levinumad põhjused on harjumusest mänguga kaasa minek (“kuidas läheb?”), oma naha päästmine (“liiklus oli kohutav”), n-ö kellegi tunnete säästmine (“huvitav idee”). Tunded haavuvad aga nii ehk naa, sellest on võimalik üle saada, sest tingimused ei ole püsivad ja isegi kui on, on reaktsiooni teisel kaldal vestlus, kus ausus loob intiimsuse, mis pole mängu-maailmas võimalik.

Vahel võid öelda, kuidas sul päriselt läheb. Tore, et “kuidas sul läheb?” küsimust “viisakuseks” peetakse, aga äkki on päriselt viisakas
a) siiralt huvi tunda?
b) mitte uurida kuidas kellelgi läheb, sest mis see sinu asi on?
Kui restoranis ausalt vastata suitsu järgi haiseva teenindaja küsimusele “kuidas maitses,” et “eriti ei maitsenud," ja "ei olnud seda raha väärt,” siis püütaks ehk ka kvaliteeti parandada?


Näitelaused, mida enda, oma lähedaste ja kaugete peal harjutada:

"Mu kallis pinginaaber, mulle tõesti ei meeldi, kui mulle tunni ajal midagi sosistad, sest su suu haiseb, nagu sa sööksid oma kõõrdsilmse koera sitta."
"Kutsusin su oma sünnipäevale ainult viisakusest/Tulin su sünnipäevale ainult viisakusest."

"Tean, et olen andekas."
"Mulle meeldib, kui mind tänaval ära tuntakse ja tunnen kuulsuse maitset."
"Kallis ema, sa räägid nii mõttetut juttu ja ma absoluutselt ei viitsi sind kuulata."
"Ei, ma pole peaaegu kohal, ma pole liikumagi hakanud."
 

Boonusena on ausust hea kasutada ka nt olukordades, kus oled vahele jäänud:
Nt jäin martsipani varrukast sisse toppides kaasostlejale vahele. Vastuseks küsimusele “Kas sa varastad seda praegu” hämasin, et ei ja kuna küsija ilmselgelt ei uskunud, jäi sinna vahele piinlik ja alandlik õhk. Milline oleks õhk jäänud aga siis, kui oleksin olnud aus ja öelnud “jah, plaanisin tõepoolest, aga nüüd kui vahele jäin on mul veidi häbi, panen selle letile tagasi ja teesklen, et midagi pole juhtunud.”?



Faktid on ainult seni faktid, kuni need ümber lükata.


Jah, radikaalse aususega tasub olla valmis end sitasti tundma. Arvestada võimalusega, et aususe (jm avaliku sabotaaži) praktiseerimine tähendab aktsepteeritud normaalsuse kahtluse alla seadmist ning seeläbi ka mõningat eitamist, millega võib kaasneda ebamugavusi ja halvakspanu. 

The site was made with Mobirise